Ärkasin niisiis 7.30, nagu plaan oli. Andri ja Anna tubadest ei kostnud kippu ega kõppu. Majandasin kiirelt ja vaikselt hommikusi toiminguid, mis hõlmasid väikest pesu, WC-d ja pudrukeetmist. Noh, nagu ikka. Allkoorusel oli mõnusalt vaikne ja aknast välja vaadates tundus ilm tiba vihmane. Ei sadanud küll, aga oli selline - hall.
Kuna ühtegi rosinapõlgurit sel matkal polnud, siis lisasin kaerahelvestele julgelt glögist ülejäänud rosinad ning trampisin ülakorrusele magajaid äratama.
Päevavalguses nägi tiik muide päris armas välja:D
Pakkisime hoolega oma asju, helistasime veel enne äraminekut omanikule ning minus süvenes mõte, et kõik olid kokkulepetest valesti aru saanud - aga see selleks:D Võti kuskile saunapingi alla ja nii me lahkusime. Sihiks Lihula, et oma toiduvarusid täiendada.
Soppa pritsis, vihma sadas, meeleolu oli rõõmus. Anna oli unustanud oma kileka kaasa võtta ja nii ta sõitis oma sinise fliisi väel - see ei näinud pärast sugugi kena välja.
Vihma sadas Lihulasse jõudes päris kõvasti, kui Konsumisse sisenesime. Üllatav oli see, et külm polnud. Ostsime kõrsikuid ja mingied saiakesi, Andri rõõmustas Dr Pepperi üle ja rääkis lugusid sellest, kuidas nad Rainiga nendest purkidest torne ehitasid. Meie kõrvalpingil istus mingi kahtlane onu, keda paljud pooditulijad tervitasid:D Jälgsime mugimise vahepeal ka musta ja valget koera, kes liikuvate uste vahelt teineteist passisid. Juustusai ei olnud hea - pärmimaitse ründas magu.
Pidasime PLAANI jõuda kella ühesele praamile. Idee poolest oli see teostatav - nii asusimegi minekule.
Olime päris graafikus, kui Koti peatuse juures ütles Anna lause : "Nüüd juhtus see ka minuga." Me ei pidanud kaua arvama, MIS nimelt - kumm oli töss loomulikult. Andri kääris kohe käised üles ja asus seda vahetama. Ei läinud tundigi. 
Üllatus oli aga see, et umbes kilomeetri pärast käis selline pauk, et Andri ei soovinud hiljem enam Anna selja taga sõita xD Ta oli märganud, et Anna kummi küljes on mingi must ASI - ja nii, kui ta seda ütles, "plahvatas" see ASI.
Avastasime, et rehv on rebenenud. Päris masendav. Sellegipoolest vahetasime igaks juhuks veelkord kummi ära, et ÄKKI, kui Anna ettevaatlikult sõidab, ei juhtu midagi.
Naiivitarid.
Muidugi juhtus.
Vastu pidasime võib-olla kilomeetrikese rohkem. Kui väliskummist turritab ikka sisekumm välja, siis ega pikka pidu ei saa olla.
Kuna minu sisekumm oli veel ainuke, mis alles oli, siis seda ma enam käest ei andnud:D
Otsustasime jätta Anna tee äärde kõndima ja hääletama, ise sõitsime Virtsu poole edasi - u 7 km. Mulle tundus, et mu aju sebib tuhandete mõtete vahel ringi, mis edasi teha...
Jõudsime Alexela tanklasse ja uurisime, kus on lähim töökoda. Muidugimõista selgus, et Virtsus sellist pole, ka Muhus mitte. Aga kassapidaja tundis Kõmsis kedagi Kullot ja nii me saime telefoninumbri. Paha lugu oli see, et Anna pidi oma kõndimismarsuruuti muutma ja TAGASI hoopis minema. Paraku oli see ainuke variant.
Jäime veel tankla ette nillima erinevaid inimesi, kes olnuks variandiks, et võtaks Anna peale ja viiks edasi see paar kilti, sest meil tiksus praamiaeg juba halastamatult.
Esimese tibi juurde ajasin ma Andrit, aga Andri ei taht minna. Teine tüüp oli suure kaubikuga, aga ta kokutas, et tal kaubik kaste täis. Kolmas oli Rangeri juht, kes nägi välja täpselt selline, et ta kellegi teise probleemidega ei viitsiks tegeleda. Proovisin ikka ja pmst ütles ta vaid:"OK!" ja tegi asja ära. Veidi kummaline tundus, aga kui ta lubas.... Informeerisime Annat ka olukorrast. Lubas helistada, kui maha pannakse.
Möödusid minutit.
Suisa 20 juba, aga Annast polnud miskit kuulda. Ütlesin Andrile, et - korras, Anna viidi nüüd Pärnusse puuritantsijaks:D Andri oli hetk aega vait ja imestas:
"Kust sul sellised mõtted tulevad?" :D
Aga Anna olla Kõmsi rahvamaja ees maha pandud. Mitte küll otseminekuga, aga siiski. Imelik mees olla Lihula poole kimanud ja imestanud, et see Kõmsi vist oli juba ära:D
ANNA VAHEPEALSED SEIKLUSED
Rahvamaja eest oli minna veel 50m. Rehvivahetuses oli kaks tüüpi: omanik – üle 50-aastane suure kõhuga onuke, kes suitsetas ja ajas juttu – ja teine tüüp – üle 30a, igivana ratta omanik ja ilmselt töömees. Mul ei tulnud kuidagi pähe neile seletada, mis täpselt mu rattal viga on, sest mul oli tunne, et kogu maailm teab, mu rehv on katki hõõrdunud. Niiet nad kõigepealt avastasid sisekummi augu ja siis mul koitis, et nad tahavad selle kinni lappida, sest varukumme neil polnud (see polnud siiski rattaparandus). Seletasin kiiresti, et pole mõtet vahetada ja veel vähem lappida seda sisekummi, sest rehv on puruks ja see on juba teine kumm, mis mul täna katki läks. Järgnes paus ja siis me lihtsalt naersime. Vanem tüüp hakkas helistama mingitesse poodidesse ja lõpuks Lihulas keegi müüja leidiski oma poest vajalikud kummid. Vahepeal tuli töökotta veel keegi vanamees ja aina imestas, et selline NEIU sellise ilmaga rattaga sõidab ja Muhule, kust tema pärit on, läheb. Aga käisime siis selle omanikuga Lihulas ära, ostsin rattakummid ja siis need paigaldati õnnelikult. Siis helistas Külli ja ütles, et ma ruttu kohale sõidaks, sest plaanis oli jõuda kella viiesele praamile (kõne oli kell 16.14 ja mul oli 9 kilti sõita). Ma siis sõitsin ja jõudsin ka :D
---------
Kuna meie töö oli tehtud ja ülejäänu ei sõltunud enam meist, siis otsustasime Andriga sadamasse sõita ja seal olla, sest see tankla kassapidaja vaatas ka meid kahtlustava näoga - olime seal juba üle tunni seisnud. Pealegi läks kõht tühjaks. Suundusime esimesse ettejuhtuvasse söögikohta, aga seal oli elekter ära läinud ja miskit söögipoolist ei saanud teha. Jäigi üle
vaid sadamahoone. Koorisime oma märjad riided seljas, tellisime süüa ja tundsime ennast hästi. Naersime igast asju. Mõtlesime Annale. Meenutasime seiklusi ja naersime jälle. Üks sadamatööline jälgis meid pingsalt:D Ja mingit seebikat ka. Kuidagi see tal õnnestus.
Anna helistas mingil hetkel ja siis ma läksin ostsin praamipiletid ära - oli lootust lõpuks viiesele praamile jõuda. Napilt küll, aga lootus ikkagi. Väljas oli ikka juba päris hämar. Viis minutit enne viit läks olukord kriitiliseks ja Andri tahtis Annale vastu sõita. Peaaegu kohe ilmus ta kurvi tagant nähtavale ja me kihutasime praamile. Luuk sulgus kohe meie selja taga:D
Praamil nägime Maarjat. Kuna ta käis suht viirastuslikult ringi ja oli kaugel ka, siis ma ei saanudki algul aru, et see tema on. Helistasime ja oligi tema. Tuli tšillis meie juures. Ta oli üks järgmistest, kes arvas, et rattaga sõita on KÜLM:D Olime Annale ostnud karbi sees kaasa kanaprae, nii et tema oli kõige vaiksem - vaid luud ragisesid ta suus, kui ta neid näljaselt purustas....Ok, nüüd läks liiga poeetiliselt. Sattusin hoogu, sry.
Praamilt maha tulnud, ootas meid ca 16 km pimeduses. Algul polnudki nii väga, aga lõpupoole küll, eriti siis, kui juba täitsa suurelt teelt metsavahele keerasime. Paremale meist jäi veel mingi surnuaed, kus tulukesed leegitsesid...
Tee läks siiski suht ruttu. Udu oli ainult nõme.
Helistasime Liival ka perenaisele, kes meid Paenases Riinu turimistalus vastu võtma pidi. Ta oli siiralt hämmingus, sest oli arvanud, et kuna läks pimedaks ja KÜLM ja PIME ju ka, et ehk me mõtlesime ümber:D Aga ta ootas meid siiski ja lubas ka vajadusel vastu ka tulla, kui vaja peaks olema.
Jõudsime kenasti, kuigi jah, pimedas ei näinud, et vasakul on kirik ja kuskilt algab nn vana küla.
Perenaine võttis meid oma siira imestusega vastu, et kuidas nüüd, sügisel, veel matkatakse..... Pärast seda, kui olime oma rattad varju alla ära pannud, juhatati meid tuppa. Mis, tuppa...majja tegelikult. Selline väike tore saunamaja oli. Teisel korrusel olid asemed....all ka üks diivan ja pesuruum. Peamajas saime käia
köögis ja WC-s. Seadsime ennast sisse. Tegime teed ja mõned võileivad ning käisime pesemas. Selgus, et vesi on ikka jõle jahe. Juukseid küll sellega pesta ei tahtnud ja mind pani niisamagi loputamine juba huilgama. Anna jagas seda muret perenaisega ja hommikuks saime loa nende dušši kasutada. Vot nii. Andri avastas aga pesuruumist mingi "looma", suht surnud sitika, keda ta elustada püüdis. Need vist kandsid vilja, nii et Andri jättis sitikale saunanurka kurgiviilu.
Mängisime "Ussisõnu". Päris jube, et mul selles mängus õnne kui sellist üleüldse pole....Ma aina kaotan. Samal ajal, kui Andri ja Anna teineteisevõidu õilmitsevad..xD
Kella üheksa paiku tundsin ma ikka sellist väsimust, et kobisin teisele korrusele pikali ära. Ja põhimõtteliselt tuli uni ka.
kord ja kohus. Osavõtjaid jäi nädalatega aina vähemaks. Lõpuks olime ainult Annaga kahekesi jäänud. Aga tahtsime minna ja olime valmis matkama ka kahekesi. Plaanid muutusid vahepeal, sest liitus ka Andri ja meie läheme-hääletades-Muhule reisist sai siiski järjekordne jalgrattamatk. Esmaspäevase algusega matkast aga pühapäeva lõunane minek. 
