NUGISED JA NIRGID TEEL

PLAANID JA TEGELIKKUS, 25. oktoober

2009-10-31T10:18:00.000-07:00

Sügismatk pidi toimuma nagu kord ja kohus. Osavõtjaid jäi nädalatega aina vähemaks. Lõpuks olime ainult Annaga kahekesi jäänud. Aga tahtsime minna ja olime valmis matkama ka kahekesi. Plaanid muutusid vahepeal, sest liitus ka Andri ja meie läheme-hääletades-Muhule reisist sai siiski järjekordne jalgrattamatk. Esmaspäevase algusega matkast aga pühapäeva lõunane minek.

Igatahes oli Ivo meid lõpuks nõus viima Kirbla teeristi, kust meil oli 10 km ööbimiskohta ja järgmisel päeval paras maa, et Virtsu praamile jõuda.

Pakkisin kodus asjad autosse, Ivo oli tooonud Ainult eelmisel õhtul ka 2 rattahoidjat. Minu ratas läks väga väikeste osadena taha. Sõitsime Marlene juurest läbi katet võtma ja siis Andri juurde. Sealt edasi Balti jaama. Otsustasime Maximarketist oma toiduvarusid täiendada, sujuvalt sai sellest üritusest ka riiete ostmine:D Retuusid, särk ja sokid:D Andri õhtusel ka üks glögi. Alkoholivaba muidugimõista;)

Rattad ja kinnitusköis tegid katusel ränka põrinat, kuid kohale me jõudsime ikkagi kenasti. See 10 km oli ka kohe porine kruusakas. Siiski, päris tore oli sõita. Ja veel nii vähe:D

Veits panime mööda ka, sest turismitalul polnud silti ega midagi, ühes teeotsas vaid liiklemist keelav märk....

Noh, 2 km ehk sõitsime rohkem.

Võtmed andis meile nn naabrimees, kes oli suhteliselt sõnatu, kuuldes, et me sellise ilmaga matkame. Et see on juba ekstreemsus. Näitas meile, kust puid saab, kus saunas kõik asjad käivad ja ööbimine ka. Natuke veider oli, sest omanik mu meelest ütles, et saunamaja peal magame, aga suures majas saab süüa teha, telekat vaadata jne. Samas ütles naabrimees, et üleval pandi juba radikad ka kütte...... Noh, igal juhul, pidime ise vaatama. Ja ise vaadata oli MÕNUS. Tekkis peaaegu selline WOW-efekt nagu Saksamaal Alpides.

Iga liigutusega vajus suu järjest rohkem lahti.

10 ASJA, mille pärast meil mõnus oli

1. Olime täitsa omaette

2. Saun oli meie päralt

3. Tiik oli meie päralt

4. Maja oli ka meie päralt:D

5. Kappides olid NÕUD. Palju nõusid.

6. Telekast tuli 3 kanalit. Vaatasime superstaari.

7. Sahtlites olid kahvlid, noad ja lusikat. No ikka palju oli....

8. Kaminasse ja pliidi alla tegime tule.

9. Süüa tegime ja glögi tegime ja siis mängisime "Ussisõnu" - väga lahe mäng!

P.S Mina ainult kaotan kogu aeg, see ei ole tore.

10. Igaühel oli lõpuks oma TUBA xD

See oli selline täiesi omamoodi hea tunne. nagu kuskil kodus maal oleks olnud. Vaikne ja mõnus.

Saunas käisime ja üritasime tiiki ka hüpata mitu korda - feilisime mitu korda, sest puidust tee sinna oli libe ja kallas savine. Anna lõi oma varba ka kuskile kivi otsa ära:D Aga see kõik oli HEA.

Et mis ma öelda tahan, seda tunnet ei saagi kirjeldada. Vaid mina, Anna ja Andri teame, MIS see oli.

PÄEV TÄIS ÜLLATUSI, 26. oktoober

2009-10-31T08:31:00.000-07:00

Mõnus oli magada. Välja arvatud see, et minu toa lambikuplis olid ennast sisse seadnud mingid värdjad kärbsed, kes otsustasid mingitel hetkedel sumisema hakata. Kupli kõmin äratas mu keset ööd üles ja mis te arvate, kas ma olin vihane?

Ärkasin niisiis 7.30, nagu plaan oli. Andri ja Anna tubadest ei kostnud kippu ega kõppu. Majandasin kiirelt ja vaikselt hommikusi toiminguid, mis hõlmasid väikest pesu, WC-d ja pudrukeetmist. Noh, nagu ikka. Allkoorusel oli mõnusalt vaikne ja aknast välja vaadates tundus ilm tiba vihmane. Ei sadanud küll, aga oli selline - hall.

Kuna ühtegi rosinapõlgurit sel matkal polnud, siis lisasin kaerahelvestele julgelt glögist ülejäänud rosinad ning trampisin ülakorrusele magajaid äratama.

Päevavalguses nägi tiik muide päris armas välja:D

Pakkisime hoolega oma asju, helistasime veel enne äraminekut omanikule ning minus süvenes mõte, et kõik olid kokkulepetest valesti aru saanud - aga see selleks:D Võti kuskile saunapingi alla ja nii me lahkusime. Sihiks Lihula, et oma toiduvarusid täiendada.

Soppa pritsis, vihma sadas, meeleolu oli rõõmus. Anna oli unustanud oma kileka kaasa võtta ja nii ta sõitis oma sinise fliisi väel - see ei näinud pärast sugugi kena välja.

Vihma sadas Lihulasse jõudes päris kõvasti, kui Konsumisse sisenesime. Üllatav oli see, et külm polnud. Ostsime kõrsikuid ja mingied saiakesi, Andri rõõmustas Dr Pepperi üle ja rääkis lugusid sellest, kuidas nad Rainiga nendest purkidest torne ehitasid. Meie kõrvalpingil istus mingi kahtlane onu, keda paljud pooditulijad tervitasid:D Jälgsime mugimise vahepeal ka musta ja valget koera, kes liikuvate uste vahelt teineteist passisid. Juustusai ei olnud hea - pärmimaitse ründas magu.

Pidasime PLAANI jõuda kella ühesele praamile. Idee poolest oli see teostatav - nii asusimegi minekule.

Olime päris graafikus, kui Koti peatuse juures ütles Anna lause : "Nüüd juhtus see ka minuga." Me ei pidanud kaua arvama, MIS nimelt - kumm oli töss loomulikult. Andri kääris kohe käised üles ja asus seda vahetama. Ei läinud tundigi.

Üllatus oli aga see, et umbes kilomeetri pärast käis selline pauk, et Andri ei soovinud hiljem enam Anna selja taga sõita xD Ta oli märganud, et Anna kummi küljes on mingi must ASI - ja nii, kui ta seda ütles, "plahvatas" see ASI.

Avastasime, et rehv on rebenenud. Päris masendav. Sellegipoolest vahetasime igaks juhuks veelkord kummi ära, et ÄKKI, kui Anna ettevaatlikult sõidab, ei juhtu midagi.

Naiivitarid.

Muidugi juhtus.

Vastu pidasime võib-olla kilomeetrikese rohkem. Kui väliskummist turritab ikka sisekumm välja, siis ega pikka pidu ei saa olla.

Kuna minu sisekumm oli veel ainuke, mis alles oli, siis seda ma enam käest ei andnud:D

Otsustasime jätta Anna tee äärde kõndima ja hääletama, ise sõitsime Virtsu poole edasi - u 7 km. Mulle tundus, et mu aju sebib tuhandete mõtete vahel ringi, mis edasi teha...

Jõudsime Alexela tanklasse ja uurisime, kus on lähim töökoda. Muidugimõista selgus, et Virtsus sellist pole, ka Muhus mitte. Aga kassapidaja tundis Kõmsis kedagi Kullot ja nii me saime telefoninumbri. Paha lugu oli see, et Anna pidi oma kõndimismarsuruuti muutma ja TAGASI hoopis minema. Paraku oli see ainuke variant.

Jäime veel tankla ette nillima erinevaid inimesi, kes olnuks variandiks, et võtaks Anna peale ja viiks edasi see paar kilti, sest meil tiksus praamiaeg juba halastamatult.

Esimese tibi juurde ajasin ma Andrit, aga Andri ei taht minna. Teine tüüp oli suure kaubikuga, aga ta kokutas, et tal kaubik kaste täis. Kolmas oli Rangeri juht, kes nägi välja täpselt selline, et ta kellegi teise probleemidega ei viitsiks tegeleda. Proovisin ikka ja pmst ütles ta vaid:"OK!" ja tegi asja ära. Veidi kummaline tundus, aga kui ta lubas.... Informeerisime Annat ka olukorrast. Lubas helistada, kui maha pannakse.

Möödusid minutit.

Suisa 20 juba, aga Annast polnud miskit kuulda. Ütlesin Andrile, et - korras, Anna viidi nüüd Pärnusse puuritantsijaks:D Andri oli hetk aega vait ja imestas:

"Kust sul sellised mõtted tulevad?" :D

Aga Anna olla Kõmsi rahvamaja ees maha pandud. Mitte küll otseminekuga, aga siiski. Imelik mees olla Lihula poole kimanud ja imestanud, et see Kõmsi vist oli juba ära:D

ANNA VAHEPEALSED SEIKLUSED

Rahvamaja eest oli minna veel 50m. Rehvivahetuses oli kaks tüüpi: omanik – üle 50-aastane suure kõhuga onuke, kes suitsetas ja ajas juttu – ja teine tüüp – üle 30a, igivana ratta omanik ja ilmselt töömees. Mul ei tulnud kuidagi pähe neile seletada, mis täpselt mu rattal viga on, sest mul oli tunne, et kogu maailm teab, mu rehv on katki hõõrdunud. Niiet nad kõigepealt avastasid sisekummi augu ja siis mul koitis, et nad tahavad selle kinni lappida, sest varukumme neil polnud (see polnud siiski rattaparandus). Seletasin kiiresti, et pole mõtet vahetada ja veel vähem lappida seda sisekummi, sest rehv on puruks ja see on juba teine kumm, mis mul täna katki läks. Järgnes paus ja siis me lihtsalt naersime. Vanem tüüp hakkas helistama mingitesse poodidesse ja lõpuks Lihulas keegi müüja leidiski oma poest vajalikud kummid. Vahepeal tuli töökotta veel keegi vanamees ja aina imestas, et selline NEIU sellise ilmaga rattaga sõidab ja Muhule, kust tema pärit on, läheb. Aga käisime siis selle omanikuga Lihulas ära, ostsin rattakummid ja siis need paigaldati õnnelikult. Siis helistas Külli ja ütles, et ma ruttu kohale sõidaks, sest plaanis oli jõuda kella viiesele praamile (kõne oli kell 16.14 ja mul oli 9 kilti sõita). Ma siis sõitsin ja jõudsin ka :D

---------

Kuna meie töö oli tehtud ja ülejäänu ei sõltunud enam meist, siis otsustasime Andriga sadamasse sõita ja seal olla, sest see tankla kassapidaja vaatas ka meid kahtlustava näoga - olime seal juba üle tunni seisnud. Pealegi läks kõht tühjaks. Suundusime esimesse ettejuhtuvasse söögikohta, aga seal oli elekter ära läinud ja miskit söögipoolist ei saanud teha. Jäigi üle vaid sadamahoone. Koorisime oma märjad riided seljas, tellisime süüa ja tundsime ennast hästi. Naersime igast asju. Mõtlesime Annale. Meenutasime seiklusi ja naersime jälle. Üks sadamatööline jälgis meid pingsalt:D Ja mingit seebikat ka. Kuidagi see tal õnnestus.

Anna helistas mingil hetkel ja siis ma läksin ostsin praamipiletid ära - oli lootust lõpuks viiesele praamile jõuda. Napilt küll, aga lootus ikkagi. Väljas oli ikka juba päris hämar. Viis minutit enne viit läks olukord kriitiliseks ja Andri tahtis Annale vastu sõita. Peaaegu kohe ilmus ta kurvi tagant nähtavale ja me kihutasime praamile. Luuk sulgus kohe meie selja taga:D

Praamil nägime Maarjat. Kuna ta käis suht viirastuslikult ringi ja oli kaugel ka, siis ma ei saanudki algul aru, et see tema on. Helistasime ja oligi tema. Tuli tšillis meie juures. Ta oli üks järgmistest, kes arvas, et rattaga sõita on KÜLM:D Olime Annale ostnud karbi sees kaasa kanaprae, nii et tema oli kõige vaiksem - vaid luud ragisesid ta suus, kui ta neid näljaselt purustas....Ok, nüüd läks liiga poeetiliselt. Sattusin hoogu, sry.

Praamilt maha tulnud, ootas meid ca 16 km pimeduses. Algul polnudki nii väga, aga lõpupoole küll, eriti siis, kui juba täitsa suurelt teelt metsavahele keerasime. Paremale meist jäi veel mingi surnuaed, kus tulukesed leegitsesid...

Tee läks siiski suht ruttu. Udu oli ainult nõme.

Helistasime Liival ka perenaisele, kes meid Paenases Riinu turimistalus vastu võtma pidi. Ta oli siiralt hämmingus, sest oli arvanud, et kuna läks pimedaks ja KÜLM ja PIME ju ka, et ehk me mõtlesime ümber:D Aga ta ootas meid siiski ja lubas ka vajadusel vastu ka tulla, kui vaja peaks olema.

Jõudsime kenasti, kuigi jah, pimedas ei näinud, et vasakul on kirik ja kuskilt algab nn vana küla.

Perenaine võttis meid oma siira imestusega vastu, et kuidas nüüd, sügisel, veel matkatakse..... Pärast seda, kui olime oma rattad varju alla ära pannud, juhatati meid tuppa. Mis, tuppa...majja tegelikult. Selline väike tore saunamaja oli. Teisel korrusel olid asemed....all ka üks diivan ja pesuruum. Peamajas saime käia köögis ja WC-s. Seadsime ennast sisse. Tegime teed ja mõned võileivad ning käisime pesemas. Selgus, et vesi on ikka jõle jahe. Juukseid küll sellega pesta ei tahtnud ja mind pani niisamagi loputamine juba huilgama. Anna jagas seda muret perenaisega ja hommikuks saime loa nende dušši kasutada. Vot nii. Andri avastas aga pesuruumist mingi "looma", suht surnud sitika, keda ta elustada püüdis. Need vist kandsid vilja, nii et Andri jättis sitikale saunanurka kurgiviilu.

Mängisime "Ussisõnu". Päris jube, et mul selles mängus õnne kui sellist üleüldse pole....Ma aina kaotan. Samal ajal, kui Andri ja Anna teineteisevõidu õilmitsevad..xD

Kella üheksa paiku tundsin ma ikka sellist väsimust, et kobisin teisele korrusele pikali ära. Ja põhimõtteliselt tuli uni ka.

MUHU IMET AVASTAMAS, 27. oktoober

2009-10-31T03:23:00.000-07:00

Erinevalt teisest ei saanud Anna öösel magada. Minu äratas ta ka kohe pärast unne vajmusit üles, sest läks kolinal WC-sse. Ma mõtlesin, et - misasja!?, kes kõnnib? Kõik tulid ju üles juba...

Poole kaheksani magasime. Eks ikka selle mõttega, et jõuaks enne pimedat Pivarootsi. Stardikellajaks sai 10. Põhimõtteliselt pidasime sellest kinni, hilinemist kui sellist oli vaid 10 minutit:D

Hommikul sai mõnusalt SOOJA duši all käia. Mingi rõve külakass oli otse meie ukse taha matile sittunud ja Andri - kes siis veel? - astus muidugi sinna sisse :D

Putru keetsime kah oma matkatraditsioonide kohaselt ning perenaine, kes ka kõikse aeg köögis oli, tegi meile suure kannu kohvi. Amas temast.

Päevavalguses nägi talukoht väga mõnus välja. Aga siiski - mind soojal ajal sinna saarele ei kisu - igal pool kiviaiad, rästikutel meeldiv peesitada...õõ.

Esimene suund oli Koguva küla avastama, mis kogu oma külakompleksiga pidi olema üks suur muuseum. Siiski pidime tõdema, et ka Paenase oma sumbküla staatusega oli muuseum - kihvtid vanad majad koos (rästiku)aedadega.

Koguva küla ots oli kokku umbes 16 km või midagi sellist. Üritasime muuseumisse sisse saada - päris muuseumisse - aga see oli kinni ja punse (?) katusega majake lääne pool, kuhu silt meid suunas, oli kinni. Ja keegi koputamisele ka ei vastanud. Vaatsime veel kunstitalli juures ringi, tegime mõned pildid ja tulime tulema:D Istusime KIVIAIA peal ja naeratasime:D irw. Suvel vaevalt, et naerataks.

Teekond läks ruttu ja varsti olime Paenase külas tagasi. Otsustasime tega Nõmmküla kaudu Muhu põhjaringi ja otsida mingi bussipeatuse, kus süüa. Muhu bussikad on peaaegu kõik potentsiaalsed ööbimispaigad:D

Siiski jäi söömine peatuses ära - oleksime äärepealt teinud peatuse Oliveri poe juures, aga see (pood) nägi jube käsn välja ja inimesed voorisid ka, nii et me otsustasime Üügu panga kasuks. Ja õigesti tegime ka. Seal oli ILUS:D

Jube palav oli jälle. Vahetasime riideid ja sõime. Ikka oma võileibu ja need olid nii head:D

Ja vahtisime vaadet. Martin helistas vahepeal ja kuuldes, kus me oleme, oigas:D Noh, pole hullu ju...

Jätsin edasiseks sõiduks suusajope selga ja kahetsesin seda õige pea - ega higis ujumine ei ole tore. Tundsin Annale kaasa., et ta peab kogu aeg seda taluma.

Kuskil Hellamaa kandis rebisin jope seljast ja asendasin kihilise riietusega tagasi. Sihtisime kella kolmest praami.

Jõudsime ka. Piletimüüja seal putkas oli ebaviisakas - tere ei öelnud, lihtsalt mühises seal omaette. Nõmedik.

Praamile jõudes saabus mingi väsimus ja Andri entusiastlik püüe meid laudade juurde saada ei kandnud vilja....jäime istuma mingite puidust pinkide peale... Pool tundi möödus kiirelt.

Virtsus otsisime pangaautomaate - selgus, et SEB oma seal pole - rüüstasime veidi kohalikku poodi ja suundusime mingit väiksemat(loe: lahedamat) teed pidi Pivarootsi poole.

Pidi umbes 10 km olema.

Kuskil kadakates tegime mõned pildid. Üritasime ka püramiidi teha, aga see kukkus ümber:D

Natuke pärast kella viit jõudsime Pivarootsi tuuliku puhkekompleksi.

Meid võttis vastu väike naljakas mees Peeter koos oma memmega, kes meile kohe agaralt pakkus, et võiks kohvi või teed teha.

Palusime teed.

Ta tegi kohvi:D

Hiljem teed siiski ka.

Kuna kohale olid saabunud ka mingid läti ehitajad - kolme asemel viis- siis meid majutati mingisse aiamajakesse, mitte sauna, nagu algselt planeeritud. Majakeses oli kokku neli voodit - ükes neis nari, mille ülemisele kohale keegi ei pretendeerinud. Saime hakkama ka ilma selleta. Lisaks oli meil next level WC, mida tohtis ainult öösel PISSIMISE otstarbeks kasutada. Ahvenamaal oli sellise poti hiidvariant:D

Enne sissekolimist saime oma räpased rattad survepesuriga puhtaks teha. Lisaks ka kotid. Need nägid kohe paremad välja.

Peeter oli meile sisse lülitanud ka nn meeleoluradiaatori, mis hõõgus seal toas ja läks kuumaks:D

Kuulasime erinevaid raadiojaamu - see on ka matkal nüüd midagi uut. Ühed laulud olid hullemad kui teised.....

Meie WC oli väga tilluke, vaevu mahtusime sisse riideid vahetama.

Oli hernesupp ja Itaalia pada. Peeter ja memm sebisid hoolega meie ümber, et näidata, kus kõik asjad asuvad. Söömise ajaks ronisid nad teisele korrusele. Telekast tulid "Vaprad ja ilusad", hiljem ka "Kodus ja võõrsil". Andri arvates polnud teisipäeval midagi head tulemas sealt.

Läksime majakesse tagasi, et oma "Ussisõnu" veidi mängid

Nõusid meil pesta ei lastud - selleks olevat nõudepesumasin.

Sauna saime minna tuulikusse, kus me ka süüa tegime.

Saunas ootasid meid karedad rätikud (Anna arvates), päkapikudušš ja ülikitsas leiliruum, mis tekitas igasuguseid teooriaid kokkupandavast saunast. Veesurve oli ülilahja, nii et kasutasime kraanirežiimi, mis eeldas, et sa kükitasid seal all. Ühesõnaga – saunade TOP-i see ei pääse xD

Pärast oli hea puhas olla ja ma kerastusin juba voodisse. Andri ja Anna sõid veel õllesigareid (vuhhhh!!) ja krõpse (2x vuhhhh!)

Vahepeal helistas Ott. Ma olin oma suurte PLAANIDE ja planeerimise keskel nähtavasti unustanud öelda, et me olme ikkagi ratastega matkal. Ma üritasin küll meenutada, mis oli selle ajend, et ma ei maininud seda...aga tol hetkel jooksis juhe kokku. Ott ütles, et nende bussialune koht on õrna helitehnikat täis, sinna rattaid küll panna ei saa. Variant olevat kaubik, kus dekoratsioonid sees, aga ta pidavat kaubikujuhiga siis rääkima.....kirus mind kindlasti selle infotuse eest...;)

Igal juhul terendas meil silme ees ülivarane ärkamine kimamisega Pärnusse, sest vaja oli jõuda viiesele rongile.. ÕÕ. Üks suur Õ, ma ütlen. Andri kukkus kohe oma plaane tegema.

a) ärkame vara

b) sõidame 20 km/h

c)jõuame nelja tunniga kohale

d) reaalne

Hakkasin karjuma:D Anna vajus näost ära.

Mina ei sõida 20 km/h. Tegelikult vb sõidaks ka, aga mitte 4 tundi jutti, jope seljas märg ja 70 km!!!!! Ei-ei-ei.

Tegime veidi reaalsema plaani: kui võtta, et sõidame 15 km/h ja tahame kella viieks jõuda, siis piisab sellest, kui üheksast sõitma hakata.

Seejärel läks meeleoluradiaator kustu ja öö saabus - pmst vist kella kümne ajal.

KIIRUS, HIGI ja LEBO, 28. oktoober

2009-10-31T02:43:00.000-07:00

Varajastel ärkamistel on omad plussid. Küll võib-olla mitte vaheajal, kui tahaks ennast välja magada. Siis võivad need plussid igasuguste põhjenduste juures suurte miinustena tunduda. Ajan soga siin.

Ühesõnaga - äratus oli kell 7.00. Jeesus jah. Vara. Andri võttis jällegi viimast, st lesis voodis kõige kauem xD Ütlesime jälle, et ta on nagu Siim:D Toas oli veidi jahedaks muutunud ja me lülitasime oma "meeleoluradiaaori" jälle sisse.

Saime asju pakkida, sest enne kolmveerandit ei tahetud, et me jalgu sinna tuulikusse trügima läheksime. Noh, nii julmalt meile ei öeldud muidugi. Aga siiski - läti ja soome ehitajad tahtsid rahus süüa ja meie oma pudruteoga oleksime meid ilmselgelt häirinud.

Kui tuulikusse sisse koperdasime, oli memm juba hoos - tahtis kohe teada, mida me juua tahame ja kuidagi väga kiirelt oli kohv ja tee juba laual (nõudlikud, nagu me oleme:D) Pudruhelbeid oli veits väheks jäänud - küsisime peotäie juurde. Saime küll rohkem, aga piirdusime vähesega.

Meie masterplaan oli startida kell 9.00 See isegi õnnestus - olime isegi 10 minutit varem valmis. Maksime jälle nõutud 200 krooni ja läksime. Suund oli siis Vatla.

Alguses veidi kruusateed ja hiljem ainult asfalti mööda. Ilm paistis kena, veidi vilksatas ka päikest. Nii, kui tahtsime sellest pilti teha, kadus see aga ära ja mu fotoka akud said ka tühjaks. Õnneks terendas eespool Vatla A ja O.

Ostsime mingi kahtlase välimusega šokolaadikreemi. Vahepeal helistas ka Ott. Nad olevat praamile jõudnud ja saavat meid ikka peale võtta - rattad lähevad siis kaubikukasti. Kas me aga õige tee ääres üldse sõitsime - see oli küsimus. Kõik olenes sellest, millist teed mööda nad Pärnusse suundusid. Meil oli kuskil 17 km läbida ja alla tunni aega:D

Päris kiire sõit läks lahti. Tee oli surmigavalt sirge. Kiirus küündis vahepeal meil juba ca 23 km/h. Ma mõtlesin kolmandiku sõiduajast Annale, kel oli seljas talvejope. Ise higistasin oma kihilise riietuse juures nii, et oli tunne, et see pagana "softhell" libiseb mul seljas - õõõ. Ära võtta aga polnud aega.

Siiski jõudsime õigeks ajaks Virtsu tee bussikasse. Noh, peaasi, et ikka bussile saame, eks.

Kuskil 10 minuti pärast saabus meie transport. Visaksime kõik asjad ahvikiirusel veokasse ja kobisime bussi, et näitlejad ärevekas ei muutuks. Ago Anderson ronis vahepeal välja vaatama, kuidas asi edeneb - ilusasti läks:D

Tuttavamatest näitlejatest oli bussis ka Sepo Seemann.

"Endla" juures loopisime kotid ja rattad välja ja panime parklasse. Ise suundusime teatrikohvikusse, et seal lihtsalt olla, süüa-juua, oma mängu mängida.

Ott liitus ka meiega, käies siiski aeg-ajalt tööd tegemas:D

Veetsime kohvikus mitu head tundi. Tore oli olla. Vahepeal tekkis plaan üldse mitte veel koju minna. Andri pidas oma esiaglsest plaanist kinni ja oli kindlasti õnnelik.

Niisiis - Andri rongile ja meie Annaga Otile Rannametsa külla.

Kõigepealt sõitsime aga Rimisse veidi süüa ostma. Andri pidi imestusest kaljahinna peale pikali kukkuma ja lootis, et kampnaaia jätkub ka siis, kui ta juba Tallinnas on:D

Rimist ostsime Otile kingituseks 2 taldrikut ja Miisu komme.

Andri panime rongile. Enne seda istusime autos soojas ja jälgisime perroonil tegutsevat/istuvat noortekampa. Tund aega istusid seal. Ja kui rong tuli, siis lahkusid.

"Lähme vaatame, kas täna ka rong tuleb" :DD

Oti maja oli lahe. Vana ja lahe. Noh, veel kordategemata, aga lahe ikka.

Seadsime end sisse ja pidime tundma ennast nagu kodus - midagi teha me aga ei tohtinud - midagi kasulikku niisiis. Ott kooris teisel pool ust kartuleid ja niiviisi saime temaga ikka suhelda:D Vahepeal käis ta vaatamas, kui ahjuukse kolksu kuulis, et mis me teeme:D

Muidu sõime praekartuleid, mängisime oma nugiseid ja nirke ja läksime lõpuks magama. Toas oli selleks ajaks päris soojaks muutnud. Igaks juhuks võtsin magamiskoti endale lähedale, juhuks kui Oti kiidetud ahi peaks siiski alt vedama ja tuba mitte soojas hoidma.

Äratus pidi tulema hirmutavalt varane - 6.

VIIMASED MATKATUNNID, 29. oktoober

2009-10-31T02:26:00.000-07:00

Ärkasime tohutus palavuses - Ott oli oma superahju kohta tõtt rääkinud ja toas oli oma 20 kraadi sooja. Ülestõusmine toimus jällegi varakult, seekord siis kell 6.00. Minu äratus oli ainuke vist, mis pinises, sest Ott oli oma telefoni miskipärast 6.20 peale sättinud.

Riided selga ja hambad puhtaks ja siis mul hakkas paha - no süda läks ikka nii pahaks, et ma oleks kõige parema meelega kuskil väljas jahedas sirakil lesinud veidi aega. Ott pakkus küll kommi, aga ma ei suutnud Miisudele mõeldagi.

Kiirelt haarasime oma toidupaki, mõttega rongis süüa, pakkisime asjad auto peale ja teekond Rannametsast raudteejaama võis alata. Ott vedas 15 EEK-i peale kihla, et näeme teel looma - oligi kits 200 m pärast:D

Väljas oli pime. See oli põhiline.

Rong oli Raekülla jõudes juba ette sõitnud ja meil jäi üle vaid mõned kiiremad liigutused teha. Kõik läks ludinal, vaid konduktor oli PIRE. Kõigepealt ajas ta meid OMA kohalt minema ja siis meie rattaid rattakohtades vaadates ütles: "No pange need sinnapoole(ukse poole), näete ju ise ka, et te ei mahu siit läbi (??????????????????), kuidas mina peaksin siis mahtuma!? (Wtf?)

Kuna ma olin nii unine ja paha oli olla, siis mulle ei jõudnud lihtsalt kohale...muidu oleks võinud rataste koha pealt iriseda veidi.

Sõit Tallinna läks linkadi-lonkadi. Õudne uni pressis peale ja kuidagi polnud hea istuda. Sõime Annaga vahepeal krõbinaid jogurtiga. Siis hakkas parem. Aga kerastuda oleks ikkagi tahtnud:D

Tallinnas võttis meid vastu mingi talvine tuuleiil. JUBE! Pärnus oli vist 10 kraadi sooja ja seal vaid 2!!! Riietusin perroonil veel kilepükstesse. Päris jõhkralt külm hakkas. Vist esimest korda selle matka jooksul:D

Pirita tee äärne sõit oli kõige enam pisarat silma kiskuv. Ikka selline tuul oli.....

Aga jah.

Matk oli ääretult mõnus.

Ei oskagi seda juttu hetkel muudmoodi lõpetada.

Olime 2/3 oma vaheajast matkal...

AEG

Andres Ehin

aeg on kui imedemaa kass

kel pole saba kõhtu ainust karva

on ainult suu nii mahukas

kuid ajasuu see naerab harva

aeg õgard on ei ealeski gurmaan

kõik nahka paneb tegemata valikut

ta kärssa kaovad lutikas ja vaal

ja kerjusvanamoor kel pole palitut

ja tündersepp minister varas elektroonik

neid kõiki aeg endasse imeb nagu voolik

aeg olematus olematu suuga

kord neelab päikese koos kuuga